[Mirko Slosar, Luka Koper d.d.]

Pozdravljeni,

zanima me, če imate v vaših podjetjih morebitno prakso, da je referenčno obdobje za izenačitev kompenzacijskih ur krajše od 6 mesecev oz. pogosteje kot 2x letno. Mogoče je v kakšnem podjetju praksa, da se kompenzacijske ure izenačujejo oz. izplačujejo mesečno?

Za odgovore, kako imate urejeno v vaših podjetjih glede kompenzacijskih ur se vam vnaprej zahvaljujem.

Lep pozdrav

Mirko Slosar, Predsednik Sveta delavcev Luka Koper

[Milan Jeler, Predsednik Sveta delavcev Kontron]

Pri nas smo do pred kratkim imeli 4 mesece, zdaj z novim pravilnikom prehajamo na 6 mesečno obdobje.

[simonne3104]

Ma ei ole kunagi olnud õnneinimene. Kui keegi jagab loteriipileteid, siis minu oma on alati tühi. Kui keegi võidab mingi konkursi, siis mina ei võida isegi lohutusauhinna lohutusauhinda. Olen sellega leppinud. Mu vanaema ütles alati: “Mõned inimesed on õnnega sündinud. Sina sündisid tahtejõuga.” Ja see on tõsi. Ma olen alati tööd teinud, mitte lootnud.

Aga suvi oli sel aastal eriti raske.

Töötan ehitusel. Kui on soe, siis on tööd palju. Aga sel suvel sadas vihma peaaegu iga päev. Ehitusplats seisis. Ja mina seisin koos sellega. Mu rahakott muutus iga päevaga õhemaks. Ma mõtlesin, kuidas ma suve lõpuni vastu pean. Rent tuli maksta. Auto vajas remonti. Ja mu tütar vajas uusi kooliasju.

Ühel õhtul istusin oma autos. Vihma sadas jälle. Ma olin just naisele valetanud, et mul on kõik korras. Ta vaatas mind ja teadis, et ma valetan. Aga ta ei öelnud midagi. See tegi veel hullemaks.

Siis tuli mõte. Ma olin kuulnud ühest kohast, kus saab tasuta keerutusi. Mitte mingi väike boonus, vaid päris palju. Sada. Ma ei uskunud seda alguses. Aga ma olin nii meeleheitel, et olin valmis proovima peaaegu kõike.

Leidsin koha. Registreerisin end. Ja siis ma nägin seda – Vavada 100 tasuta keerutust. See oli otse mu ees. Ma vajutasin “aktiveeri”. Mu süda lõi kiiremini. Kas see on tõesti võimalik? Sada keerutust ilma ühegi senti maksmata? Tundus nagu ulme.

Aga see töötas. Mu kontole ilmus sada keerutust. Ma hakkasin mängima. Esimesed kakskümmend keerutust ei toonud midagi. Paar senti siin-seal. Mu lootus hakkas kahanema. “Muidugi,” mõtlesin. “Miks see peaks minu jaoks töötama?”

Aga siis tulid kolmekümnes keerutus.

Ekraan hakkas särama. Ma ei saanud aru, mis toimub. Järsku ilmus sinna boonusring. Ma vajutasin edasi. Numbrid hakkasid kasvama. Viis eurot. Kümme. Kakskümmend. Ma istusin autos, vihma trummeldas vastu katust, ja ma vaatasin oma telefoni nagu oleks see mingi imeasi.

Järgmised kolmkümmend keerutust olid samasugused. Iga kord, kui ma mõtlesin, et see on läbi, tuli uus võit. Ma ei suutnud uskuda. Vavada 100 tasuta keerutust – see polnud ainult reklaam. See töötas. Päriselt.

Kui kõik keerutused olid kasutatud, vaatasin summat. Kakssada kolmkümmend eurot. Ma vaatasin uuesti. Ikka sama. Mu käed värisesid. Ma vajutasin “väljamakse”. Raha läks mu kontole. Võtsin sügava hingetõmbe.

Järgmine päev ostsin tütrele uued kooliasjad. Ostsin naisele lilled. Ja ma maksin auto remondi eest. Mu naine küsis, kust raha tuli. Ma ütlesin, et sain lisatööd. Ta naeratas. See naeratus oli kõike väärt.

Ma tean, et see oli õnn. Puhas õnn. Ma ei plaani seda kunagi uuesti teha. Aga mul on hea meel, et see juhtus. Vavada 100 tasuta keerutust – need kolm sõna muutsid mu suve. Mitte sellepärast, et ma sain rikkaks. Aga sellepärast, et nad andsid mulle hingamisruumi. Natuke aega, et mitte muretseda.

Ma ei ole sellest ajast saadik enam mänginud. Ma ei hakka ka. Aga kui keegi küsib, kas ma usun õnne, siis ma ütlen: “Võib-olla natuke.” Sest see üks õhtu, see auto, see vihm – see kõik oli liiga kokkusattumus, et olla ainult juhus.

Ja tead mis? Tütre uued kooliasjad on ilusad. Ta läheb kooli naeruga. Ja mina vaatan teda ja mõtlen sellele, kuidas sada tasuta keerutust ühel vihmasel õhtul tegid meie pere natuke helgemaks. Mitte rikkaks. Aga helgemaks. Ja see on minu jaoks rohkem kui piisav.

[Avtor]

Prispevki